Olen korduvalt üritanud blogida, aga ma ei ole leidnud selleks piisavalt aega või kui alustangi, siis jätan ma sama kiiresti pooleli, hakkan midagi muud tegema ja unustan eelmise toimingu lihtsalt ära:(

Paul on muidu täitsa imetabane noortalunikud.  Teiste ees on ta veel imetabasem, ei jonni, ei vääksu, enamuse ajast ta magab, näidates kõigile, kui vahva ta ikka meil on. Aga tegelikult päris nii need asjad ei ole, kuigi hommikuti ta naeratab ja lõunal magab magusasti, aga mida aeg aina edasi, hakkab ta jonnima. Ma ei tea,

ISSAND, ma ei tunne nagu oleksin äsjasünnitanud, võinoh, kellegi siia ilma toonud või ta enda seest välja pressinud( kahjuks pressimiseni ei jõudnudki). Mitte, et mul puuduks igasugune ematunne ja suur armastus Paul Herberti vastu, aga mind on algusest peale häirinud see, et Paul tuli siia ilma keisriga, ta lihtsalt võeti mu seest välja( kuigi jah,

Mulle isiklikult tundub, et Paul Herbert on meiega rohkem aega veetnud kui ainult viis päeva. Ma ei tea, asi on vist selles, et kõik on kuidagi LIIGAGI rahulik. Enne koju jõudmist kartsin ma meeletult, et ärkamine hakkab olema tunniste vahedega  ja ilmselt ei lase ta meil  öösiti kordagi silmi kinni panna- aga võta näpust. Ainuke

Varem oli asjad niimoodu, et kui keegi toppis jälle oma lastest pilte üles, tekkis mul alatihti küsimus \” MIKS?\”. Kahjuks olen nüüd üks nendest, sest oma laps on ju see maailma armsaim olevus, keda tahaks iga sekund nuusutada ja katsuda, musitada ja paitada või lihtsalt jäädagi imetlema.

Kui ma varem lihtsalt jälestasin haiglaid, nüüd ma lausa vihkan neid, Ma veetsin haiglas täpselt viis päeva, tundus küll nagu see oleks olnud terve igavik. Vahel tuli tahtmine isegi oksendada ja nutta vaheldumisi, päriselt!

Kõik algas sellest, kui ma tundsin, kuidas mu aluspüksid läksid hetkega märjaks. Alguses ei tahtnud üldse uskuda, et kas tõesti on midagi toimumas, aga kui ma olin juba üle tunni rätiku peal istunud, sain ma kinnituse. Tõesti nirises. Nii ma olin oma kolm tundi, istusin vaikselt, üritasin ka veidi magada. Nelja aeg otsustasin ma Hendriku

Mind on viimastel päevadel tabanud kõige ehtsamad unehäired, ma ärkan kas iga tunni  või iga 1,5 tunni tagant, mis tähendab ka omakorda seda, et leian end päris tihti lakke vaatamast. Ilmselgelt on tingitud see ärevusest ja ootamisest, sest nagu teada, Paul, vana sindrinahk, on läinud üle .Ehk talle tõesti meeldib mu kõhus nii väga olla

Ma tean, et teen ennatlikke järeldusi ning teise tähtajani on jäänud  veel kaks päeva, aga ma siiski tunnen end üpris nördinult. Olen teda  päris pikalt oodanud ning ma poleks eales arvanud, et lõpp saab olema nii piinarikkalikult vastik.  Just see ootamine ootamise otsa. Ausalt, ma lihtsalt enam ei jaksa. Jumal hoitku veel selle eest kui