juuni 2011

Sõit Tartusse ei kulgenud just kõige paremini. Vahepeatusi oli palju, ootamist oli palju ning oli ka tundmatuid teelõike, mida polnud ma kordagi läbinud. Aega läks aga kohale ma jõudsin. Tartusse oli hea jõuda. Veetsime natukese aega linnas, suundusime siis minu juurde. Jõime puuvilja veini koos apelsini mahlaga. Õhtuks läksime linna. Kaua aega seal ei läinud, […]

tegin ravila blogisse postitusse. Vabandust, et oleme selle unaruse jätnud.

Ma tundsin ära sind su häälest ning hetkega valdas mind ebamugavustunne. Ma uskusin, et meie teed enam ei ristu, ma tahtsin seda  uskuda. Aga teades, kui väike on tegelikult Võsu, siis on see lausa võimatu. Paremaks ei tee ka see teadmine, et oled Inglismaalt tagasi tulnud. Kui poleks olnud teatuid pisiasju, oleks ma tulnud ja

  \”Dream on it. Let your mind take you to places you would like to go, and then think about it and plan it and celebrate the possibilities. And don\’t listen to anyone who doesn\’t know how to dream.\” See on nii imelik aga mõnikord on mõnda inimest nii valus vaadata. Seljuhul on kaks varianti:

Eilne päev oli täis paiska, tahtsin nad reaalselt perse saata ja minema kõninda. Nad lämmatavad, tapavad ära kõik positiivse. Homme panen ma õnneks teise tüdruku tanki, lähen ise minema,asja edasine kulg jätab sügavalt  külmaks. Neljapäeva õhtust olen ma tartus, jään sinna kuni pühapäevani. Näen oma armsamat ja teisi, kes teevad hingele head. Teisipäevast hakkab mu

Täna sain ootamatu kallistuse osaliseks. See tuli sealt, kust ma seda kõige vähem ootasin ja see tegigi selle eriliseks.

Ärkasin kuue aeg, millegi pärast kadus mul uni ära. Magama jäin peale kolme. Naljakas, kui ebaoluliseks on saanud uni ,veel eriti seda suvel. Paarist tunnist piisab täielikult! Igastahes, hommikut alustasin ma kiiktoolis, jõin kohvi ning kuulasin looduse muusikat! Ja sina mu kallis, teed mu elust sa siirupi. Ja ma tänan sind selle eest. Tänan, et