juuni 2012

Sellel nädalal võib vabalt panna Lunale seljakoti selga, sest see koer reisib koos meiega. Neljapäeva hommikul lahkume me esimese rongiga Tartust.  

Täna lähen ma oma kodulinna tagasi. Kodulinna all mõtlen ma muidugi Tartut. Sest seda see just on.  

Paus 1o sekundit,et sügavalt sisse hingata 1 minut,et vaadet nautida 2 minutit,et tassike teed teha 10 minutit, et pea selgeks saada 20 minutit, et emale helistada Pool tundi, et võimelda Paar tundi, et hea raamat läbi lugeda Päev,et end mõnusalt tunda Nädalavahetus,et tähti vaadata Kaks nädalat, et jõudu koguda Kuu aega, et midagi uut õppida

Läksin suurte lootustega Võsule. Lootsin, et kõik on nii nagu alati olnud on. Teate küll, erinevad seltskonnad, jämmimised rannas, öised alasti ujumised,huvitavad inimesed. Võib-olla oli asi selles, et läksin sinna valel ajal, inimesi veel ei olnud, pole lihtsalt see suve hooaeg  veel jõudnud õieti alata. Niisiis me liikusime ühest kohast teise, ühe rahva juurest teise

Alustasin oma päeva surnuaial käimisega. Tunnistan, ma pole vähemalt sinna aasta otsa jõudnud. Tegelikult peaks ma häbi tundma. Nägin nii vanaema,isa kui ka onu hauda. Tundus, et päris unarusse neid jäetud ei ole:)

nn eilne süütu kukkumine oli tänaseks hommikuseks muutunud suureks paistetuseks ja turseks.  

Rukkililled ja karikakrad. Ma arvan, et olen leidnud uued lemmikud, nüüdki ilutsevad kaks rukkilille ja karikakra buketikest mu aknalaual. Üks neist läheb homme( ehk täna) maailma parimale emale. Sellega  ma tervitangi Hansurahva talu!

Jõudsin pool kolm öösel koju! Head ööd või tere hommikut, kuidas kellegile!  

watch?v=2g9CjuUe4lc

Tahestahtmata lööb su nägemine mind rivist välja. Vahet ei ole, kui kindel ma endas olnud olen, et sa ei suuda mind enam kuidamoodi mõjutada. Jah, ma olen sellest teemast päris palju oma blogis jahunud, aga iga kord kui ma sind näen, tuleb meelde see kõik hea mis meie sõpruses kunagi oli.