Ma ei tea miks see nii on..aga tema mõistab ming isegi nii pika vahemaa tagant. Kõikide teiste meelest olen ma alati niivõrd positiivne ning elurõõmu täis. Ma ei eitagi seda, tavaliselt olen aga vahel löövad ka minul lained üle pea kokku ja sellega kaasneb üks suuremat sorti kaos. Sellest kaosest tundub lausa võimatu välja rabeleda..aga temaga saan ma igakell üle. Ma tahaks teda kallistada ja õelda kõike mida ma mõtlen, nutta ta õlal ning rääkida kõik südamelt ära. Ma tahaks teda mitte kunagi lahti lasta, sest ta teab, et just tema on minu KALLEIM aare. Seda ei muuda absoluutselt mitte miski, kõik minus igatseb just teda. Harva saadakse aru, kui ma olen tujust ära ning ainult välja valitud näevad mu pisaraid kui sedagi. Ainult üksikud kuulevad seda, kui halb mul hetkel on, ainult vähesed on näinud mu sisemust. Ma olen kinnine inimene ja kõik teavad seda, ma lohutan teisi ning kuulan ära nende probleeme, näitan neile elu helgemat poolt..
uskuge mind, isegi siis kui mu silmad säravad ja nägu on naeru täis, pole minuga alati kõik korras. Asi on lihtne, ma oskan seda lihtsalt hästi lausa väga hästi varjata. Aga minulgi on murdepunktid, minagi murdun mitme kümneks tükkiks aga mul on piisavalt palju tahtmist neid uuesti kokku sobitada ning sirgel seljal edasi sammuda, niiet minust jääb maha ainult vikerkaar!
Üldiselt ma igatsen oma kõige paremat.
Tule tule tagasi juba !
sa lihtsalt mõistad mind, sa pühiks ära mu pisaraid ja teeksid enesetunde mul kõige paremaks!
Vot nii on lood.
Homsest hakkan ma rockitama !