Hommikul ärkasin ma enne üheksat, keegi tarkpea otsustas meile tavatelefonile helistada. Ta ilmselgelt tegi mulle hommikust terrorit,sest nii pikalt kui tema telefoni kutsuda laskis, pole keegi sellega varem hakkama saanud. Enda avastuseks,leidsin ma arvuti juurest veel sildi sisuga, \” Tibu, voolu pole ja ma ise olen mustikal, emme \” . Noniii tore tore. Ilmselgelt ta pidi palju varem metsa minema..sest siis oli juba vool. Lülitasin ilusti arvuti sisse, panin villased sokid jalga, läksin kööki ja tegin endale hommikust kohvi. Ma isegi ei tahtnud süüa. Jõudsin natukene arvutis konutada, siis tuli emme tuppa suure mustikaämbriga. Oh kui tore. Siis ma sõin mustikaid suhkru ja piimaga. Pärast pidin veel endale süüa tegema, tegin praekartuleid ning seeni. Lõpptulemus oli sellinne,et need kartulid ujusid rasvasees ja seened käisid nagu eriti kaua suus ringi, aga ma ei vingu. Sõin ära, no.
Siis tegin ma aega parajaks, paari meeldiva inimesega msn-is rääkides. Ahjaa, tahtsin Elarit ülesse ajada aga ta oli juba ärganud,enne mu äratamist. Huvitav,kas ta võtab alati nii positiivselt telefoni vastu:D?

Nüüd ootan ma oma emmet,kes peaks kunagi Rakverest saabuma, ühe punase ning teise musta juuksevärviga. Ma kavatsen jälle värvida nii, nagu mul eelmine suvi oli. Pool pead punane,pool must ja nii see ongi.

mu käed on kanged,mu jalad on kanged.
Tahaks homset juba, päriselt.