jaanuar 2010

seltskond oli seekord võrratu ja neid oli täna HULGIM, nii hea nii hea.

ma leian end mulle tuttavast voodist ja joon sedasamust head kohvi, nagu alati. Ilm on kohutavalt mõnus, külma nagu pole on vaid tihe umesadu. Kohtumiseni

mul on sellinne tunne, et ma ei liigu täna mitte kui kuskile

panin tähele, et ma olen istunud tunde ilma muusikata.  Praegu mõtlen ,kuidas see üldse võimalik on . Aga ilmselgelt ma ei muuda seda, varsti võtan ma raamatu kotist välja ja teen täna sellele lõpu peale. Ma olin juba lugemise vahepeal nurka visanud, nüüd oleks aeg hakata uuesti lugema

Ulmeline. Hommiku veetsin ma koos Andrese,Mariella ja Sandriga. Me, nad lauslisme hommikul karaoket.Peale seda läksime tööle, kõige pealt lattu ja siis kohvikusse. Tegemist polnudki nagu nii palju aga see ajas siiski mind tublisti hulluks. Eriti see paanikaosakond, mis seal jälle toimus. Hea on see, et nägin ka Meritit. Pole teda jälle mõnda aega näinud. Peale

üks (number 8 ) bussijuhtidest on üpriski sooda peast. Nii päris rallit sõita ei saa. Lihtsalt ei saa. Muidugi täna on reede ja mida ma teen. Istun kodus, loodan, et peavalu taandub. Ma ei taha enam. Ma lihtsalt ei jaksa enam valutada.

mul on lihtsalt räige peavalu, tablette mul ka pole.  Vedelen jätkuvalt voodis, pole isegi midagi söönud, isegi mitte teed teinud endale. Hommikul panin kiirelt pesu pesema ja nüüd ootan ma nende kuivamist. Võibolla, lähen ma linna kunagi, mingiaeg. Aga kõik on võibolla. Kohvikus peaks ka läbi käima, saan homseks võtmed ja ma loodan, et Katrin

ma ei tea mida ma tunnen, mis tunded mind üldse valdavad. Kõik on nii segamini ja kui ma Kardoga kokku saan, tundub nagu jääks aega seima ja me jäkaksime sama koha pealt. Me ei suuda olla sõbrad, nagu ma arvasin. ja enam ma ei tea, mida ma joonase vastu..kas üldse. Kindel on see, et peame