jaanuar 2013

\”Let´s go to sleep with clearer heads & hearts too big to fit our beds.”

Te ei tea, mida tähendab minu jaoks kohvimasina kannu katki mineme. Sel hetkel kui see mul käest libises, tundsin kuidas mu terve elu käis mu silme eest läbi! Minu jaoks on see VÄGA suur probleem. Nüüd olen sunnitud pätikat tegema. Sellised probleemid siis seekord.

1. Hakkate elama puhkepäevadeta. See tsükkel ei lõpe iial. Te ei puhka iial. Jalutuskäik ootab teid hommikul ja õhtul. Aastaringselt. Isegi 1. jaanuari hommikul. Te ei saa sõita komandeeringusse ega puhkusele. Elu muutub kaheks ürituseks: jalutada ja sööta. Jalutada. Sööta. Jalutada. Sööta. Jalutada. Sööta. Jalutada. Sööta. Jalutada. Kusjuures jalutuskäigud on mõistagi pikad ja täisväärtuslikud, huvitavad

                ♦ Väljamagamine ei õnnestunud. Ärkasin kell üheksa hommikul, kuigi olin plaaninud õhtuni magada.                ♦ Peavalu oli endiselt tappev. Lõpuks andsin alla ja otsustasin võtta lausa kaks tabletti korraga! Varsti oli see paharet mu peast kadunud.          

Olin kakskümmend kolm tundi järjest tööl. Inimesed, ärge tulge rääkima mulle sellest, kui \”rasked\” on teie  kaheksatunnilised tööpäevad. Tunnen, et silmad vajavad puhkust, head ööd.

Tean vaid seda, et vähkidele lubatakse suurepärast aastat! (eriti maoaastal sündinud vähkidele). Teen ka oma esimese uue aasta lubaduse : \” Hakkan vähem kohvi tarbima\”.   Homme tuleb juba  uus lubadus!