Täna rääkisime Liisuga oma tunnete alla surumisest ja jalgadega mutta trampimisest. Me oskame seda liisuga mõlemad ideaalselt. Teistel on raske arusaada, mida me tunneme või mis meie sees toimub. Ja ma leian,et kõik ei peagi seda teadma. Viimasel ajal olen ma pidnaud oma aja maha võtma ning selginema ning mõtlema üha uuesti läbi oma sihid ning oma tõekspidamised üle vaatama. Ma ei murdu kergesti ning ma ei hellita midagi. Vahel on raske kuid siis tuleb jälle mängu need trampimised ning peale seda on kõik jälle värviline.
Elan oma elu nii nagu mina tahan ja veel parem ma ei sõltu kellestki ning keegi ei sõltu minust. Mis saaks veel parem olla ?