Riho helistas, uuris ning päris. Rääkis ka oma huvitavast mm mereakadeemia kadetti elust. Täitsa tore on see, et kellegil olen ma meeles, jaa. Ma olen väsinud, terve kere valutab aga miks ma ei lähe magama? Imelikul põhjusel ma siiski jään veel natukeseks ülesse. Kuigi mul on uni ning ma piinan end sellega siin, pole üldsegi mitte soov magama minna. Kuna järgmised päevad ei saa ma blogi kirjutada, teen ma täna viimase sisskande. Järgmine tuleks ilmselgelt alles kaheksandal, kui sedagi. Olen terve selle aja Marekiga rääkinud. Enam pole nii naljakas nagu varem aga ilmselgelt on temaga muhe rääkida. Osade asjadega me ühtiks lausa ideaalselt. Me nagu mõistaks..mm teineteist päris tihti. Lausa väga tore. Ma mäletan meie seda Kiviõli värki. Me polnud isegi kunagi kordagi rääkinud, istusin lauda. Ta tegi muga otsejoones tutvust. Istusime vastastikku ja me lihtsalt saime kohe kohe jutule. Niivõrd hea klapp oli. Poolte lausete pealt sai ta juba aru milleni ma tahtsin jõuda. Ta isegi katkestas mind, õeldes..et ta mõtleb nagu mina ja meil oli nii palju ühiseid teemasi..Tagant järgi on seda veelgi naljakam mõelda. Aga siis tuli hetk, mille me mõlemad ära rikkusime õigemini käitusime täiesti valesti, mõtlematult. Me ei mõelnud homsele, me vaid olime selles hetkes ja meid ei huvitanud, mis sellest keegi arvab. Kuigi ta sõber Martin laulis meile \” Lõpuks leidsin sind ..\” . Aga hea on see, et see kõik jäi sinna Kiviõlli ja nüüd me võime üksteist lihtsalt tundma õppida, meeledi tahaks ta sõber olla kuid ilmselgelt mitte midagi enamat.
Ma lihtsalt pidin seda rääkima / kirjutama.
Homme õpin ma palmiku kudumise ära ning teen korraliku mütsi. Rihole pean ka mütsi tegema, mingi päev.
Tuleb tõdeda,et ma oskan teemasi väga lihtsalt muuta. Kord räägin ühest asjast, kord jällegi absoluutselt teisest asjast.
Samas ma ei tohikski enam sissekandeid kirjutada, muidu Rihokesekene peab terve nädala vahetus ainult mu sissekandeid lugema.
Kohekohe varsti lähen ma siiski oma paradiisi ning soovin,et homme ärgates ei tunneks ma valu. Aga mis ma petan end? Nagunii ei suuda ma ilmselgelt end liigutada aga ma pean. Pean homme palju asju tegema, jaa.
// sa tead minu saladust ning ma tean sinu saladust. See on kõige selle võti.
Tegelikult mulle täitsa aitab , ütlen Marekule ning Liisule head ööd ning ma loobun võitlemast.
Täna oli tore, homme on tore.
Varsti näeme, kiisud.