Taevas on lausa tähedega üle kallatud. Õues on lihtsalt fantastiline olla. Enne jamas muidugi msn-i, pidin üle kümne minuti sellega jamama,et sisse saada. . Lõpuks sain ja rääkisin Kardoga juttu ning veel paari inimesega, lõpetan ilmselgelt Merjega. Pole enam mingit tahtmist öö otsa üleval olla, oodata kedagi keda ei tule, mõelda sellest- mida ma ei tohiks, unistada unistusdest mis ealeski ei täitu.

Sellinne tore tühjuse tunne tekib. Samas mu kõik päevad on nii hästi sisustatud, et ma ei jõuagi mõelda nende tühistele mõtetele, mis igakorraga aina hullemaks lähevad. Igakorraga muutub see igatsuse tunne aina suuremaks ning suuremaks. Varsti on see lihtsalt talumatu aga ainult õhtuti. Järgmine hommik on jälle täis värve ning positiivsust ning õhtuti vajub ära. See oleks sama surnudring kui selles põgenemises. Nad põgenevad, saadakse uuesti kätte, nad jälle põgenevad ja niii koguaeg. On sellel üldse mõtet. Ma arvan, et ei ole.
Aga ma tean mida ma tahan ja ma püüdlen selle poole. Ja seda, et Inetust pardipojast saab ükskord luikede järve uus valitsejanna,

Kohe saab kell südaöö. Kohe algab uus päev, uus neljapäev. Millega kaasenavd ka uued mõtted ning uued tegevused.
Teen väikese kohvipausi ja lähen magama.
Ja kui te peaksite küsima mult kuidas läheb? On vastuseks alati : Kõikidest kõige paremini.
Kiishudele ütlen ma ikka, et ma ikka veel elan: ) Miks salata, kõik pole nii värviline ning lust ja lillepidu. On probleeme-mida ootab ees lahendamine!