Ma ei tahaks küll seda tunnistada aga ma olen omadega nii sees kui sees. Paar nädalat tagasi poleks ma osanudki seda üldse arvata : O
Nüüd ma siin istun, üksinda. Sõnumineerin ning valutan kõhtu ja pead. Juba pikemat aega mõlgub mul mõttes peaga vastu seina jooksmine, või väiksele varbale haiget tegemine, et siis ehk unustaks teised valud ära !
Kohe varsti magama, sest ma ei leia MITTE MINGISUGUST miks ma peaksin ülesse jääma.

aga mul on siiralt hea meel selle üle. Tema teab ja temalgi valmistab see rõõmu !

Eks aeg annab vastuseid-nagu Beno mulle kord ütles !