Just kõige hullem polegi. Tungiv soov on ainult teda näha. Mõned hetked tagasi lõpetasin ma elukiiresti pükste pesemise. Kuna ma olen niii otsustusvõimetu, ei suuda ma muidugi valida riideid,mida selga ajada. Lõpuks otsustasin oma ainukeste heledate pükste õnneks, mis olid mm mustad.
Paari tunni pärast ajan ma pöidlad kuumaks ja põrutan tallinnasse. Või saan siiski vennega, milleski pole kindel. Muidugi ei suuda ma Kristjanile midagi head kinkida, ma vihkan kinkide ostmist, nagu for real. Mis mul muud teha on, kui see üle elada. Ning siis saan ma Kardokesekesega kokku, oleme kolm tundi koos ja siis saan ma Katiga nr 6 peatuses kokku, et koos minna Kristjani sünnipäevale. Tema tegi kaardi, mina teen kingi.
Mul jääb üle vaid ta mp3 kuulata ja rockitada siin kodus veel natukest aega ringi.

ja kusjuures, mulle ei meeldi nüüd oma blogi kujundus. Muudan ümber, Õh. Kas ma suudan ka kunagi mida normaalset välja mõelda. Vist mitte !
Aga nägemist,