Vahel on nii, et kui sa tõesti püüad ja isegi siis põrud.
Eile oli muidugi soe ja kevadine ilm. Ülepika aja tõstsin ma oma jala vanalinna, isegi kaks korda paari tunni jooksul . Täitsa mõnus oli kohe.
Õhtul ei suutnud ma oma lemmik sarja ära vaadata\” Kuritöö kodutänavas \” ja läksime voodisse. Voodis jäime me rääkima päris pikalt. Ma rääkisin kardole seda, mida keegi ei tea nii detailselt nagu tema. Muidugi see puudutab mu isa. Kiskusin vanad haavad lahti ja pärast seda oli jube kole valus. Eile ma igatsesin teda vist kõige rohkem ja paari päeva pärast saab juba 10 aastat sellest. Täna peaks olema ta sünnipäev, ning see vist ilmselt põhjustaski selle. Ja nüüd ma tean seda, et uskumatu aga tõsi on Kardo mu tugipunkt. Ta on alati olemas kui ma teda vajanud olen : *
Homme on minek arvatavasti suure-jaani aga rongiga vist. Uskumatu aga ma viskan hetkel oma pöidla siis nurka!
Varsti panen ma küünla põlema ja kuulan Urmas Alendrit. Ja enne seda joon kohvi lõpuni ja hakkan koristama!
päikest!