Kaks päeva olen ma tegelenud pisi pisi inimesega. Alguses oli raske, pärast oli juba kergem. Reedel pidin ta töö juurde kaasa võtma. Poleks uskunud,et sellinne väike poiss suudab tööpäeva katastroofiliseks muuta. Alguses oi vaikselt ja tegeles oma asjadega, kuue paiku hakkas ta nutma ja see kestis liigagi kaua. Enne kaheksat lahkusime siiski. Kardo vedas vankrit ja mina tassisin kahte kotti. Kodus juba naeratas meile ja oli niisama nunnu. Oli hetki kus ma tõepoolest mõtlesin, et satun ahastusse. Aga mina sain hakkama, Kardo sai hakkama ning Allan sai hakkama. Kõik koos olime me tublid. Ja ta juba ongi mul südames.
Eile andsin ta teisele õele üle. Läksime Kardoga tööle, nägme eckut ja varsti olimegi Pirita kandis. Istusime jõe ääres, nägime tuhkrut ja üleüldse niii vahva oli. Pea küll valutas, nohu oli ikka veel aga siiski me nautisime. Polnud nii nii ammu olnud ainult kahekesti ja veel nii kaua õues. Ma armastan teda täna ja homme, kevadel ja suvel ja nii koguaeg,

Eile õhtu poole käisin veel õe juurest läbi. Ja siis tulin mustamäele Kardo juurde.

ja nagu näha, ei jõudnudki ma viljandisse. Kas mul on kahju või ei? Jah, nüüd pean vaid uurima kas mu unenägu vastas tõele