Eilse päeva tahaksin ma lausa ära kustutada. Kasvõi sellle tunni – mil ma sain aru, et ma tegin valesti ja mis ma valesti tegin.
Päev alagas nagu päev ikka,täitsa tavaline. Mingi hetk rääkisin ma Kardoga. Maeitea mis toimus aga toimus midagi vastikut. Nagu oleks saanud kõik need pisiasjad,solvumised,nääklemised kokku saanud ja muutunud tornaadoks. Mingi aeg me veel vaidlesime aga ainult selle hetkeni, kui kuskilt tuli see, et läheks õige lahku. Imelik oli see, et me mõlemad rääkisime kuidagi pohhuistlikult ja tuimalt aga nii me kokku leppisime. Arvasin, et tegin õigesti. Aga ma ei tundnud sedamoodim, mul oli valus, olin uppunud pisaratesse. Ma isegi ei märganud seda. Ma lihtsalt vaatasin tundetult ekraani, pigem lausa jõllitasin ja püüdsin aru saada, sellest mis juhtunud oli. Siis ma tõusin püsti ja lahkusin töölt. Seda ainult pooleks tunniks. Õues ma jalutasin ja kuulasin Urmas Alendri laulu \” Ja kuigi veel \”. See laul on mul igasmõttes nii südamelähedane. Siis helistasin Eckule ja kutsusin varem tööle. Tegelikult oli plaanis ta õla pea nutta. Aga enne seda..helistasin ma siiski Kardole ja ütlesin, et ma ei taha teha nii. Nagu oleks mul kõik selgeks saanud. Ega temagi ei tahtnud, ilmselgelt läks minu vooluga kaasa. Siis juba ma pühikisin pisarad ära ja ootasin edasi Eckut. Saime kokku, rääkisime ja tulime töö juurde. Enne seda jõudis ta õelda, et \” Oh sind \”. Olime mõnda aega siin ja suundusime tagasi Nõukogude liitu. Ühesõnaga siin lähedal on eriti vana ja veneaegne söökla, nagu nõukogude liidus ikka. Sõime praadi, jäime ühe krooni võlgu. Tulime tööle tagasi ja alustasime helistamist. Õhtu ei läinud mitte sugugi paremaks. Peale seda läksin koju ja leidsin sealt õe ja õelapse. Kas polnud vahva. Sõin kiiresti ära ja suundusin Jürmoga välja. Läksime turnima ja avastama lasnamäe järsakuid.Täitsa nunnu oli.
Enne kahtteist suundusin ma koju . Vaatasin veel mingit filmi ja läksin magama.
Südame tegi soojaks see, et ma olen ikka veel Kardole see imeline neiu :*