Mitte midagi hullu pole juhtunud. Aegajalt kerkivad siiski sellised küsimused esile ja mitte just ükskord. Ma ei oska, ma ei taha ja ma ei soovi.. igal pool on pinged. Tööl on ka muutunud viimasel ajal eriti pingeliseks. Iga päev 12 tundi olla, nii viis päeva nädalas, iga õhtu on mu keel sõlmes ja häältepaeldest ei kostu ainsatki piiksu.

Täpselt 12 päeva on jäänud minu sünnipäeva peoni. 13 juuli on sellinne tore päev, kus ma lähen rahvaga maale ja võtame vastu minu sünnipäeva. Naljakas on see, et tervest sellest seltskonnast moodustavad noormehed.
Tulemas on 8 tööpäeva veel…Ma ei tea kas jõuan.Liiga rutiinne..Kell kuus ülesse, 9-ks tööle, kell 10 koju, kell kolm magama, kuus ülesse, 9-ks tööle, kell 10 koju.. Nagu elu pole ollagi. Aga praegu pean ma vastu oma motivatsiooni allikatele. Esimene on minu sünnipäev ja teine mille pärast ma olen valmis pingutama on Iirimaa.

Aga ma teen näo, et jaksan. Jääte uskuma? Mina ei jää