Aeg on lennanud niivõrd kiiresti. Kuu aega olin ma nagu maailmast eraldatud, sõna otsesemas mõttes. Suhtlesin vaid temaga, siis temaga ning temaga ja temaga. Ning tagatipuks suutsin ma eile jääda oma telefonist ilma, koos kõikide numbritega. Naljakas on see, et ma olin kaks korda peaaegu alustamas numbrite välja kirjutamist aga siis ma ei viiitsinud ja nüüd maksis see omakorda kätte. Ma e tea, kas nutta või naerda. Kuigi on ka häid uudiseid. Tänu tutvustele saan ma odava ja mõnusa korteri, homme lähen töövestlusele ja nüüd oleks aeg elama hakata. Ja ükspäev suutsin ma unustada ja alla neelata  oma põikpäisuse ja eneseuhkuse ja vabandasin ühe sõbra ees. Kuigi tema kunagine käitumine ärritas ning vihastas nii palju ja sel hetkel mõtlesin, et ei anna talle seda andeks aga siiski.. see asi hakkas hinge närima ja ma tegingi selle sammu. Algul saatsin sõnumi ja siis helistasin ja nüüd on kõik korras. See tegi mulle head. Aga aga temakesega.. meil on nii tõuse ja mõõne..nagu ikka aga lõpuks ometi oleme me uuesti tõusuteel. Magamisrütm on sammuti paigast ära. Ööd ja päevad on sassis, vahepeal magan paar tundi ja siis olen jälle kaks ööd üleval ja nii päris pikalt. Aga kui ükskord kui  voodisse saab,  on see kuradima hea tunne. Ma ei kujuta ette, millal ma uuesti saan tunda interneti rõõme ja millal saan telefoni hakata tundma uuesti. Mõne aja pärast hakkame temaga laagri lähistelt kristiine kanti kõndima. See saab olema vahva ja samas ööd on praegu meil nii  ime ime imeilusad .  Ja nüüd head aega.