Jõudsin poole kolmest kohvikusse ja seda teisipäeval, mitte esmaspäeval. Kuidagi kurvaks tegi mind see, et ma ei viibinud enam Tartus. Aga mis siin ikka, paari päeva pärast lähen tagasi ja ongi jälle elu ilus ! Kohvikus oli muidu iseenesest tore, sain valmistada maailma parimaid singi-juustu pirukaid, teha seda head lattet ning ma sain naerda. Naer ei puudu sealt  kunagi. Õnneks oli mul üks tore noorhärra seltsiks, kes aitas saata mööda nii õhtu kui  ka öö. Öös ei olnud seekord asju, kui nüüd otse välja õelda. Hommikul korjasime viimased tühjad taarapudelid kokku ning seadsime oma sammud Selverisse.  Otsisn sealt bingo loto pileti, mis ei toonud mulle mitte kui minagi aga ega ma ei lootnudki. Või siis, pisut!  Läksime kohvikusse tagasi, võtsime oma asjad ja kumbki läksime  eri suunda, erinevatel aegadel. Mina läksin Maareki juurde, kes pidi mind tatoveerima ja seda ta tegigi. Alguses oli sellinne surin, siis torge ja siis mõlemad korraga. Just need kaks viimast tähte olid eriti tundlikud. Natukene veel ja mul oleks tulnud pisar. Tundkikus ei ole ilmselgelt mu parim sõber, siiamaani imestan, et pidasin vastu . Lõpptulemus oli hea ainuke paha asi on see, et ma ei tohiks kaks nädalat paljajalu käia. See on sama hea, kui löök alla-poole-vööd. Mul tuleb see lihtsalt ära kannatada ning kanda järgmised kaksteist päeva jalanõusi.