Eile pühkisin järjekordselt Tartu tolmu jalge alt. Iga korraga läheb see aina raskemaks, samas iga korraga viibin seal kauem. Ragnega hääletasime eelmine kolmapäev sinna. Sellest on nüüd viis päeva möödas. Leidsin endale uue lemmiku kohviku, milleks on \”Cafe Truffe\”. Nüüdsest maailma mugavaim a ja maailma parima teenindusega, vähemalt seda minu silmis!

Mängisime ka neljapäeval mingit \”julgustükkide mängu \”. Tegin ka mitmeid asju läbi, kõige hullem oli vist üle kaare kõndimine, alasti ujumas käia oli selle kõrval lausa käkitegu. Tegelikult oli seal veel 36 \”mõnusat\” ülessannet. Kõige rõvedam oli minu silmis  SUHU SÜLITAMINE ! Mul hakkab siiamaani selle peale mõeldes paha. Üldiselt jäin rahule, kolme tunniline mäng on jäänud nüüdsest minevikku.

aga tartu kohta võib õelda sõna \” meelas\”. Just seda see ongi

Ps. Tervitan oma telefoni, mis lamab siiamaani kanalisatsiooni augus. Baaridaami sõnul oli mu telefonil päris suur eluisu, miks ta muidu peale kolme tunnilist ulpimist ikka veel elumärke andis. Müts maha!