päris naljakas on see, et ma olen ikka ringiga tagasi seal, kus ma ei tohiks olla, vähemalt seda enda mõtetes. Ma ei saa selgeks seda pilti oma peas. Mõnikord tundub nagu ma ei tahakski. Vahel on hea, kui pudru ja kapsad on kõik segamini. Ja kõige kurvem on selle asja juures see, et ma ei viitsi praeguse seisuga midagi muuta ega ilmselt ka lähitulevikus.

Septembri kuu vingumine on mul igastahes tehtud !