Täna ei olnud ma nii tugev nagu oleks pidanud olema ja muidugi, ei jaksanud eriti palju joosta. Haigus on teinud ilmselgelt oma töö ja peale selle panin end soojemalt  riidesse ka . Mitte miski nagu ei soosinud mu jooksmist.  Jooksukaaslane oli mul seevastu tubli tubli. Üleüldse on mul kohutavalt hea meel, et tal nii kuradima hästi läheb. Kõigis, mis ta ette võtab.

Peale jooksu tulin koju, käisin kuuma veel alt läbi ja olin valmis hakkama nautima kodust keskkonda.. kui helistas Sandra ,kes kutsus mind Mökusse. Ja nii ma läksingi. Linn oli alguses tühi, inimesed olid kuidagi nii tuimad, nagu oleks sügis alanud: O . Head sügise algust. Me kõik olime sellised..mitte nii seltsivad kui tavalised. Päris naljakas, vaikus  ja teadmatus vaheldumisi. Aga õhtud on siin imeliselt toredad.