aitäh, esimeste sammude eest. Tegelikult, tähendas see mulle päris palju kuigi me rääkisime vaid pinnapealset juttu. Märtsis oleks saanud aasta mitterääkimisest. Mis valesti, see uuesti, mis seal ikka!

Mina poleks seda ilmselgelt teinud. Poleks suutnud, poleks julgenud. Kui nüüd tunnistada, mina olin poolel teel  alla andmas. Ilmselgelt oleksingi su msn-i nime edasi vaadanud, sinu näoraamatuga kursis olnud..su blogi lugenud, kuhu sa pole maeiteamisasjast midagi kirjutanud aga mitte sinuga rääkinud.  Sa tuletasid mulle meelde meie vana armastuse . Sest, see mis meie vahel oli, see oli midagi ilusat ja puhast. Sa olid mu teine pool. Ja meie mälestused..mul pole kellegiga olnud nii palju ja nii häid mälestusi ning nii rohkelt südamest naermisi

Nüüd, ette rutates, tahaksin kirjutada

et

Täpsu & Nöpsu igavesti koos.  Nagu see on kirjas \” Pannkoogikohviku külalisteraamatus \”, mis on ammuilma täis saanud ja või ehk isegi ära visatud.

Ja kõik hakkab jälle kuidagi paika otsima, kallid inimesed minu ümber, just need, kellest ei loobuks ma enam kunagi!

aga nüüd meenutusi meie kunagisest söömaajast ja seda mäe tänaval. Olgem tervitatud!