Tunnen end päris sandistsi, õigem oleks õelda  kohe päris sitasti. Asja ei parandanud ka mu äärmiselt halb unenägu, jälle seesama vana luupainaja. Ma ei teagi, millest see kogu pask tingitud on. Ma ei oska isegi midagi arvata. Tundub, et ma teeksin midagi valesti,võibolla ma teengi.Tont seda teab. Ja sa, ätule ütlema, et mul on ükstaskõik. Tegelikult ei ole. Ma lihtsalt ei oska kõiki oma emotsioone välja näidata. Pole kunagi osanud. Ega see ei tähenda, et mul on suva. Ma lihtsalt elan seda teistmoodi välja, vahel isegi hullemini.

ja ilm on hääletamiseks  päris mitte sobiv. Pean vist oma ema kuulama ja end paksult riidesse toppima. Ehk saan sellega hakkama.

Nüüd ma jätan paariks päevaks teiega hüvasti, lähen ära.

tagasitulles, tahaskin ma seda, et kõik oleks veel ilus. Jah, ma võin loota või ma loodangi.