Haarasin öösel oma telefoni ja võtsin vastu, lõpuks!  Esimese kõne panin ma muidugi kohe  kinni.  Helistajateks oli Karl ja Aimar. Nad oli prallel. Kutsusid mind kõrval majja. Minutiga olin ma riides ning juba välja suundumas. Seltskond oli uus ja kirju, pigem rohkem uus. Kaineid inimesi praktiliselt ei eksisteerinud. Naissugu oli vähemuses,lõpuks jäin ma puhta üksinda. Naer, muusika ja kaardid- need olid teemas! Äravajumisi oli rohkem kui oleksin arvanud.

Olin unustanud, kui ilus on hommikune päikesetõus. Sain ka meeldiva jutupuhangu osaliseks.

+ ma sain endale kindla jooksmiskaaslase!

Ja pole lihtne vedada käe kõrval oma purjus sõpra, kes ei jaga ei maast ega ilmast. Lõpuks sain ta siiski  enda juurde kohale toimetatud!

Magamatus teeb ka oma töö,õõh!