Segased tunded vallutavad meeled. Kord on hea, siis halb. Mõnikord näib, et keegi on asendamatu, teisel hetkel ei tahaks temast kuuldagi. Teinekord tahaks rääkida ja mitte kunagi vaikida, kuid sageli on hetki, kus sõnad on otsas ning häälepaelu tugevalt pingutades ei välju neist piuksugi. Mõnel hetkel tahaks naeratada, särada nii, et ka päike tuhmuks, teisel ajal poeks teki alla ning suruks pea patja ja nutaks end tühjaks. On ajahetki, kus tahaks rännata kaugele ja mittemillestki midagi kuulda, aga mõtetes on siiski teadmine, et kodus on kõige parem. Vahetevahel tahaks karjuda, et mu sõbrad on imelised, teinekord lihtsalt vaikiks ja mõtleks enne kui midagi nende kohta ütlen. Mõnikord on tunne, et emotsioonid võtavad võimust, samas kui teinekord ei tule muiet, naeratust, pisarat.

Tegelikult tahaks midagi öelda, aga ma ei tea kuidas seda teha. Ma olen praegu vist liiga tühi või just pulbitsevad tunded minus võidu.

Ma veel ei tea!