Täna ma reaalselt eirasin oma äratuskella. Suutsin eirata seda senikaua, kuni tuli kersti mu tuppa ja käskis selle kohe  kinni panna. Ta oli kuri, ma oleks ka olnud.

Suhkruta kohv polegi nii hull. Kui ma juba suhkrust olen suutnud loobuda, ehk tuleb ka päev, mil ma enam piima kohvi peale ei taha. Ma oleksin ise ka seljuhul päris üllatunud, haa! Hommikud on ka nii kuradima külmad ja mul ei hoia isegi rõdu ust enam lahti. Tibutagi on igahommikune nähtus. Jalad reedavad jooksmas käimist. Vähemalt ilm tundub hetkeseisuga täitsa okei tulevat. Teen veel ära viimased telefonilaadimised , pakin kokku oma toidukarbi ning läinud ma olengi. Hoidkem pöialt,et telefoniaku peaks mul kella seitsmeni vastu. Sest muidu saan ma kurjaks, töö ja muusika peavad koos käima ning seda alati!

headpäeva, mu armsad!

Ja aitäh sulle selle sõnumi eest, see oli rohkem kui liigutav. Ja aitäh, et kallistad mind nii nagu sa kallistad. Aitäh,et oled mu sõber!

+ reedene päev võiks juba ukse taha koputada. Jah, seda ta võiks!