Vaikne päev, vaikne tööpäev. Tööl olen ma alati vaikne ja täitsa omaette. Uskuge või mitte. Kui ma tahaksin, võiksin ma enda vaikimis maailmavõistluseid korraldada. Päevast päeva tegeleksin ma muidugi üle trumpamistega. Kohvipausidel \” aelen\” ma rohus ja olen muusikamaailmas, lõunapausidel ma ei kavatsegi enam käima hakata. Pool tundi niisama istumist? Ei,aitäh!  Rääkides nüüd inimestest , siis on Elari on praktiliselt ainuke inimene kellega on ka peale töö millestki rääkida. Meil on olemas ka omad hetked -ma nimetaksin neid \” huvitava maigu\” hetkedeks.

Tegelikult on mu päevades vast liiga palju rutiini.Mu hommikud, lõunad, õhtupoolikud on juba ette teada+ mu toimetused. Ma võin kellaajaliselt õelda, mida ma järgmisel päeval samal ajal teen. See on hirmutav.  Ainukeseks vahelduseks jääbki mul mu seltsielu. Mitte, et see mul täiega põnev oleks. OH EI,kuigi  viimasel ajal on mu tutvusringkonda  lisandunud päris  mitu uut inimest, kellega on juba põnevaid vestlusi maha peetud. Mu päevad on täis naeru, inimesed on omad , aga ma ikkagi ei ole rahul. Võib-olla on asi minus, võib-olla on asi temas, võib-olla on asi nendes.. tont seda teab.  Ma ajan midagi taga, teadamata seda, millega täpselt on tegu. Nüüd kui mõelda, tuleb naer peale. Jah, kellaaeg on hiline, sellepärast ma siukest kelbast välja ajangi. Põhjus on teada, võin rahulikult magama minna

+ Ma ehk olen/olin täna natukene liiga kuri aga miks ma näen igal pool äärmiselt inetuid inimhingi?

Ma olen uhke iseenda üle. Mu jooksmise motivatsioon pole veel kuskile kadunud. Ilmselgelt ei kao ka! Ma loodan.

loodan ka seda, et ma homme õigel ajal ülesse ärkaks. Pean natukene rohkem pingutama, et saada reedese päeva natukenegi lühemaks. Homme võiksin ma iseenesest nagu äratuskella ka kuulda.