Vaikne päev, vaikne tööpäev. Tööl olen ma alati vaikne ja täitsa omaette. Uskuge või mitte. Kui ma tahaksin, võiksin ma enda vaikimis maailmavõistluseid korraldada. Päevast päeva tegeleksin ma muidugi üle trumpamistega. Kohvipausidel \” aelen\” ma rohus ja olen muusikamaailmas, lõunapausidel ma ei kavatsegi enam käima hakata. Pool tundi niisama istumist? Ei,aitäh! Rääkides nüüd inimestest , […]
mai 2011
Segased tunded vallutavad meeled. Kord on hea, siis halb. Mõnikord näib, et keegi on asendamatu, teisel hetkel ei tahaks temast kuuldagi. Teinekord tahaks rääkida ja mitte kunagi vaikida, kuid sageli on hetki, kus sõnad on otsas ning häälepaelu tugevalt pingutades ei välju neist piuksugi. Mõnel hetkel tahaks naeratada, särada nii, et ka päike tuhmuks, teisel
Päev oli täis erinevaid inimesi. Õhtuks seadsime oma sammud linna poole. Tegelikult oli terve päev täis sarkasmi. Väga hea, et on inimesi, kes viisakalt sellega kaasa tulevad. Jõudsime jooksmas ka käia. Seekord tegime me suure suure ringi. Nelikümmend viis minutit pole nalja asi.Tempo oli mõnus ja ühtlane.
Haarasin öösel oma telefoni ja võtsin vastu, lõpuks! Esimese kõne panin ma muidugi kohe kinni. Helistajateks oli Karl ja Aimar. Nad oli prallel. Kutsusid mind kõrval majja. Minutiga olin ma riides ning juba välja suundumas. Seltskond oli uus ja kirju, pigem rohkem uus. Kaineid inimesi praktiliselt ei eksisteerinud. Naissugu oli vähemuses,lõpuks jäin ma puhta üksinda.