oktoober 2011

tablettide võtmine osutuks raskemaks kui arvasin.

Tabletid ajavad oksele, pea on valmis lõhkema, süda läigib- selline  on mu esimene ravipäev! Halleluuja, ma ütlen.

Pärast pikka valusat nädalat, ulmeliseks venivaid protseduure, said arstid lõpuks vastuse. Midagi kindlalt ei ole, aga nad ARVAVAD, et mul on maoseina paksenemine. Homsest alustan ma antibiootikumikuuri, aga see ei jää mu viimaseks raviks.

Eile tekitasin nõmeda olukorra, milles ma ise täielikult süüdi olin.

Nägin halba und. Kohe nii halba, et ärgates ma lausa pidin hendrikule veel lähemale pugema.

Mul on savi, mul on pohlad ( loe: tegelikult on mul lihtsalt kaks vaba päeva). Segast, täiega segast. Tegelikult mitte. Magamatus teeb ilmselt oma töö. Aga ma ei kurda, õhtul uinun koos maailma mõnusaima noormehega!

kaks päeva ja kolm tundi und- seda on ütlemata vähe!

täna hommikul nägin ma välja nagu oleksin äsja toime pannud veretöö. Enesele teadmata olin töö juures käe katki teinud, bussi peale joostes, avastasin, et vasak käsi on kaetud verega. Kodus lähemalt uurides, oli tegemist suhteliselt väikse haavaga, aga verejooks oli selleeest suur. + magasime terve päeva maha!