Homme läheme varjupaika tagasi. Arvatavasti hakkangi ma seal uuest nädalast ülepäeviti käima. Ma ütleks, et see on üks  mõnus ajaveetmine. Kuigi me eile ei saanud koertega tegeleda, vaid puhastasime kasside puure ja tegelesime kassipoegadega, kes on ikka päris metsikud.  Sotsialiseerime neid pisikesi präänikuid, kui nii võib õelda. Aga homme on uus päev, ehk läheb õnneks.  Saime ka varjupaiga vabatahtliku passi. Saab hakata täitma seda! Mu kaaslane on ka igati tore ja armas. Tegelikult oli palju juttu ja naeru.

+ Korter tundub nii kõle. Iga päevaga tunnen end siin aina  halvemini. Hendriku puudumisest saab homme täpselt nädal. Eile sain ma aru, et kui suurt rolli tegelikult ta mu päevades mänginud on. Viimased päevad olengi lihtsalt olnud, käinud tööl, söönud ja läinud varakult magama. Okei, eile tegin ka midagi head(varjupaigas). Aga hetkel pole mul  midagi  järgnevatest päevadest oodata.. Tibu läheb ka alles reedel arsti juurde, võib-olla jõuab pühapäevaks ka siia, mis oleks meeliülendav. Laupäeval ootab mind raske päev, see on see kaks töökohta. Ühes kohas hommikul 4.30-13.00-ni ja teises, südaööst kuni hommikuni välja.

aga tegelikult olen ma ikka kohutavalt kurb!