2011

See on üks mu esimesi öid, kus mul on unega kergelt probleeme. Tavaliselt on mu uni magus ja sügav. Asi on ehk ka selles, et tavaliselt ma öösiti Tartu linna peal orienteerumist ei mängi. Mulle joonistati isegi kaart ette,aitäh. Kui nüüd meenutada eilset päeva..midagi suurt sellest ei mäleta. Naistepäev oli lihtsust täis. Jalutasime linnas,käisime söömas,rääkisime

eile oli mul reaalselt kümme meetrit salli ümber kaela.

Ta on täiusliku kehastus

\”Nägid sa midagi unes?\”\”Ei. Unes polnud midagi näha. Sina olid ju minu kõrval. Ärkasin üles, katsusin: oled alles.\”    

Kuna eile oli väljas kohutavalt kevadine ja ilus, otsustasime kolmekesti suunduda oma kodu lähedal asuvale laste mänguväljakule. Nalja oli rohkem kui rubla eest. Tagasi tulles, hüppasin ma üle aia. Mõte tundus sel hetkel olevat hiilgav, kuni kohani kus mu jalg lume sisse vajus ja ma lendasin okastraati ja siis… üle aia. Nüüd on mul jala

Reede õhtu möödus meil vaikselt. Erilised peoloomad me nüüd pole. Aga me saame suurepäraselt hakkama nautimisega, üksteise nautimisega. Eriti kummaline on see,et läheme iga päev varakult magama. Eile oli midagi uut, käisime linnas, pesuresti otsingutel. Missest,et siinsamas maximas müüdi ka seda asjandust, muidugi avatasime me seda alles..tagasi tulles. Piinatud geeniused nagu me oleme. Muidugi oli

meil on järel ainult 1 tomat ja see on aja küsimus, millal keegi selle ära süüa kavatseb. Nädalaga seitse kilo tomateid, pole paha!

Tunnen, kuidas ta paitab mu kõrvu kui ta  lausub kõige ilusama kõlaga sõnu!

Eile oli kolmapäev, täiesti tavaline, vähemalt seda minu jaoks. Harjumatu on lausa mitte kui midagi teha, ühesõnaga, ma ei teinud mitte sittagi. Ma lihtsalt olin. Lõunast alates oli mul kvaliteetaeg koos  temaga. Kusjuures, ma olin eile peaaegu valmis minema ning andma oma elu esimese hääle..Hea seegi, et ma vähemalt mõtlesin selle peale. Edusammud. Jah, kui