Tartust startides läks meil buss katki, olime sunnitud järgmist bussi ootama. Otepääle jõudes oli ilm vägagi muutunud, suured lumehelbed katsid hetkega su terve keha. Käärikule hääletamine läks õnnelikukult, tagasi hääletasime me juba ajaga võidu. Apteekrimägi oli vägagi rahvarohke. Orienteerumine võis alata. Minu õnneks ei läinud vaja seal isegi kompassi, muidu ma oleksin jäänud küll viimaseks. Ma ei osanud isegi kaarti vaadata, nii ma jooksingi paksus metsas ( kus oli kohati vägagi sügav lumi) märkide järgi, õigem olla, siis siniste lipukeste ja noolte järgi. Aga nii Marguse ja oma esinemisega võisime me rahule jääda. Tagasi hääletamine oli samuti õnne peale, ja meil läks ÕNNEKS! Hotellitoas olime me natukene pettunud, voodi oli nii ebamugav, padi oli nii väike, vähemalt oli meil telekas, mis päästis meid hulluks minemast. Õhtusöök oli kosutav, peale seda jäime me mälumängu vaatama ja omadele kaasa elama. Pärast seda läksime me hotelli tuppa tagasi ja hakkasime õhtuks plaane koostama. Me isegi kirjutasime sildi administraatori lauale, aga sellestki polnud tolku. Enne magama minekut tegime me ühe telefonikõne, helistasime omadele. Paari minutiga olimegi teisel pool maja nende toas. Nad sättisid klubisse minekuks, me otsustasime lõpuks liikuda. Comeback on üpriski suur, kuigi rahvas kella 11ne ajal polnud üldse. Sai tantsitud, naerdud, istutud ja õhtu lõpetas andrese küünarnukk mu silmas. Natukese aja pärast läksimegi me ära. Me magasme nagu beebipojud, kuid peale seitset olime me üleval. Ei tahtnud hommikusöögist ilma jääda, see omakorda oli nii rikkalik, et ma ei jõudnud kõike ära süüa. Peale seda pidime me minema Reesõidu võstlusele. Me läksime, aga sõita ei saanud. Kuna meie võistkonnas olid inimesed, kes polnud nõus võõrastega sõitma. Ja see rikkuski meie päeva, tuju ja olemise ära. Järgmiseks oli kohe kalapüük, üllatavalt palju rahvast, kui ma ei eksi, siis 64 oli kohe kindlasti.Järv ujus veest, ühest otsast teise oli päris keeruline liikuda. Kuna ma pidin minema hotelli, et panna kuivad sokid jalga, siduda prügikotid saabaste sisse, siis ma pidin selle vahelt päris mitu korda liikuma. see võttis läbi. Samas me vahetasime oma kohti päris mitu korda, aga paari tunni pärast otsustasin ma alla anda. Jalad olid külmunud, saapad läksid lõhki, kala ka ei saanud. Olin endas natukene pettunud. Aga õnneks, nagu selgus, oli Eesti post päris tubli, Saime võistkondliku teise koha, vist oli nii. Margus andis tund aega hiljem alla. Lõunasöögi headusest ei saa isegi rääkida, maitsetamata riis, mingi imelik ja mitte kuigi maitsev kaste. Ainuke söödav asi oli väike tükk kana. Ei, ma pole tavaliselt pirtsakas, aga tegelikult ka, söök oleks võinud maitsev küll olla. Mõne aja pärast läksime me pettunult tagasi oma \”luksulikku\” hotellituppa. Ma mõtlesin juba koju ära minna, aga kindel veel ei olnud. Enne viite juhtus see, et me mõlemad otsustasime me matkavarustuse kokku panna ja oma inimestega koju sõita. Autosõit oli natukene tuim, sest kõik ( vähemalt meie) olime sunnitud oma une katkesama kui tahtsime autoga Tartusse saada. Tegelikult, kui nüüd aus olla, siis oleksime võinud ikka sinna jääda, aga enam polnud midagi.
aga ma tänan Margust, kellega sai veedetud toredat aega!