Magasime sisse, jõudsime küll tööle, aga seda tunniajalise hilinemisega. Tegelikult kui nüüd aus olla, siis puudub  motivatsioon  täielikult. Töö on otsakorral, maasikaid praktiliselt ei ole ja kui on siis need on täiesti ära kõdunenud.  Suurt raha me nagunii ei teeni, tulime liiga hilja. Aga kui järgmine aasta saab tulla juba  juuli alguses, siis panen end kohe peale lõpparve kättesaamist kirja. Mida varem seda parem. Ilmad on ka juba päikselisemaks muutunud. Ei peagi enam mudas end lolliks roomama, sest vihmase ilmaga on seal päris sitased lood. Jalad ja käed pole ka enam nii punnilised kui seda kaks päeva tagasi. Töötingimused lähevad iga päevaga järjest paremaks, eriti siis kui on samailus kui seda tänane ilm olnud on.

Esimesel augustil lähme me koju, õhtuks olen ma juba oma noormehe ja koera embuses, ma olen kindel, et Luna rõõmu on täis terve vastseliina! Ma igatsen ta laiutamist, norskamist ja isegi peeratamist. Kuigi see viimane on see kõige ebameeldivam, aga igatsus on lihtsalt tohutu, mis sa teed.