september 2012

Täna pühendan postituse kahele sõbrale, kes on kindlamad kui kalju. Nad tulid, olid ja jäid. Aitäh Krister ja Virge! Kusjuures, nad on sündinud samal kuupäeval ja samal aastal. Ma arvan, et tegelikult on nad hingesugulased, kuigi nad pole teineteist näinudki. Nad lihtsalt ei tea seda.

Olin tööl kui orav rattas. Õhtuks oli mul juba endal naljakas, teenindasin ühte gruppi neli korda ühe ja sama päeva jooksul, tundus nagu ma jookseks koos nendega konverentsi ja hotelli vahet.

Võtsin end kokku, hakkasin trenni tegema. Täna piirudsin ma kõhulihastega, homme teen ma neid  kaks korda rohkem ja ülehomsest  alustan ma jooksmisega. Mitte et ma paks oleks, aga asi on enesetundes ja see on mul kehva. Ma loodan vaid, et motivatsioonist puudust ei tule.

Tegelikult tahtsin ma jagada teiega oma rõõmu ja teatada teile, et kui kõik läheb plaanipäraselt siis saabub Luna peagi koju!