Emal on võluliim, mis purunenud tükid kokku liimib.

Tema on see, kellega nad võivad arvestada asjus, mis on kõige olulisemad. Ta on nende toit ja nende voodi ja nende lisatekk, kui öösel hakkab külm; ta on nende soojus ja tervis ja varjupaik; tema on see, kelle juures nad tahavad olla, kui nad nutavad.

Emad on kindlalt otsustanud, et lasevad sul minna, lasevad sul elada oma elu, millegisse sekkumata. Aga nad ei saa sinna midagi parata, et peavad helistama ja küsima, kas sul on piisavalt sokke. Ja kas sa saad korralikult süüa.

Emad on inimesed, kes istuvad üleval ja muretsevad sinu pärast, aga kui sa koju jõuad, siis nad karjuvad su peale.

Tema on inimene, kellelt saab lohutust, kui kogu su lootus on kadunud nagu vana ühe silmaga ja poole kõrvaga kaisukaru.

Kuulsin kord, kuidas keegi ütles, et ema on “inimene, kes sinu eest loodab”.