Kuna olen esmarase, suutsin paar päeva enne ultraheli end üles kruttida. Olles teadmatuses, kas väikese Pauliga on kõik korras või mitte. Väikene kartus pidi loomulik olema, vähemalt õeldi, et on. Sisenedes ultraheli ruumi, teadsin kuidagi, et kõik on korras. Muidugi tõestas ka seda ultraheli. Kõik näidud-mõõdud olid korras. Südametegevus oli regulaarne, kuigi see oli alles nii pisikene. Üleüldse oli ta nii pisike, kõigest 6,2 sendimeetrit. Aga siples nagu suur poiss, kord peksis jalaga kui teda torgiti, kord laiutas käsi, kord keeras selja- külje ette. Sel hetkel teadsime me mõlemad, et beebi päris ka minult midagi, olgu see kasvõi meeletu siplemine, mis Hendrikule väga ei istu. Lohutasin teda pärast, et sündides hakkab ta raudselt ka norskama!:)
Täna alustasin kolmeteistkümnendat nädalat, kõigest kakskümmend seitse nädalat veel jäänud. Õnneks hakkab nüüd raseduse \” mesinädalad\”, kus sa tunned rohkem rõõmu ja ilmselgelt ka naudid rohkem. Oksendamised ja iiveldused on tublisti üle elatud! Nüüd võin keksida lilleaasal!