Neliteist aastat tagasi tähistasime me mu isa sünnipäeva. Veel häguselt mäletan seda päeva ja seda saatuslikku õhtut. Võibolla oleksin pidanud ööseks isa juurde jääma, võibolla oleks mul olnud kiiremad jalad abi kutsumiseks, kui mu isa lapsendatud lapsel. Tol ajal polnud külas telefoni, ainuke telefon oli mu emal ja meie majade vahemaa oli natukene rohkem kui kaks kilomeetrit. Nagu kõik muud asjad ja inimesed on jäänud minevikku, isegi mu selleaegne kasuvend. Ma endiselt ei tea temast midagi, sest peale mu isa surma, ei soovinud mu isa naine teda enam kasvatada ja nii ta jäigi saatuse hooleks või viidi tagasi, ma pole kunagi sellest asjast sotti saanud. Paar aastat tagasi ma kuulsin veel temast midagi, ta väidetvalt oli käinud seal kandis aga keegi teda reaalselt ei näinud. Ma nägin oma isa viimati elusalt paar päeva hiljem kui ta ta haiglasse viidi, ma arvan, et see oli üheteistkümnendal aprillil. Ma mäletan hästi haiglat ja tema palatit, tema lõhna ja tema segaduses nägu. Sel hetkel ei tundnud ta enam kedagi ära, ta ei saanud end liigutada, sest ta oli ühelt küljelt halvatud. Viimane asi mida ma mäletan, oli see, kui õed hakkasid ta mähkmeid vahetama, ajades meid palatist välja. Neljateistkümnendal hommikul kell kuus lõhkes tal peas veresoon ehk tal oli insult. Kuus kakskümmend helistati mu emale ja teatati mu isa surmast. Sel hetkel ei saanud ma enam midagi aru, kohale jõudis alles koolis ,kui mu klassijuhataja mu isa surmast rääkima hakkas. Samal päeval oli ka mu klassivenna sünnipäev.
Enda lohutuseks võin rääkida sellest, kuidas mu isa nimetas mind oma surivoodil ainukeseks päikesekiireks. Õed olevat mu emale rääkinud, et enne surma lõi tal pildi korraks selgeks!
ja sellepärast mulle ei meeldigi üheksas aprill, see päev on mind alati \”sundinud\” isa mälestama, tuues esile mälestusi, mida olen tahtnud juba ammu unustada!
Täna oleks ta saanud viiekümne kuue aastaseks.