Kuna ma endiselt ei tunne konkreetseid liigutusi, oli eilne päev sellegi poolest üks erilisemaid, Paulike polnud kunagi VEEL nii aktiivne olnud. Ma arvan, et ta oli mulle toeks, või andis mulle märku, et \” Emme, pea veel natukene vastu\”. Nimelt lamasin üle tunni aja hambaarsti toolis, suhteliselt mitte väga mugavas asendis, 3 kursuse tudeng põhimõtteliselt ei tahtnud mulle tuimestust teha. Ta küll mainis, et iseenesest pole selles midagi ohtliku, aga tema teeks ilma, kui ma vähegi kannatada suudan. Teisisõnu- nutma ei hakanud ja minema ka ei jooksnud!