igapäevaelu

Mulle isiklikult tundub, et Paul Herbert on meiega rohkem aega veetnud kui ainult viis päeva. Ma ei tea, asi on vist selles, et kõik on kuidagi LIIGAGI rahulik. Enne koju jõudmist kartsin ma meeletult, et ärkamine hakkab olema tunniste vahedega  ja ilmselt ei lase ta meil  öösiti kordagi silmi kinni panna- aga võta näpust. Ainuke asi, millega ma teda pahandada suudan, on mähkmete vahetamine, see seletaks mu täis laskmist. Õnneks ta ei ole mind veel näkku jõudnud tabada, haiglas oleks tal see paar korda isegi õnnestunud. Ma kardan, et ma ropsiks end täis, sest mul on endiselt okserefleksid kerged tulema.

Tegelikult tahaksin ma rääkida igasuguseid roppusi, sest see ninnu-nännutamine pole päris minu teema. Mitte, et ma varem oleksin eriti ropendanud, aga nüüd kui ma räägin igapäevaselt pissimisest ja kakamisest ning kutsun teda hellitavalt kakakotiks, siis noh, ma ei tea, ma südamest  loodan, et kõigega harjub!

Täna üritasime ka asja ametlikuks teha, aga kuna vallas polnud hetkel seda õiget töötajat( kes asjadest midagi  jagaks), siis saadeti meid koju tagasi. Oletatavalt pidanuksin ma omama mingisugust meditsiinilist sünnitõendit, mida haiglast kaasa antakse Tulin koju, hakkasin  siis otsima, kuigi ma olin kindel, et meil ei ole seda kunagi antuki. Helistasin murelikult siis sünnitusosakonda, kust õeldi, et kõik toimub nüüd elektrooniliselt ning nemad pole enam aasta otsa kellegile seda tõendid paberi peal väljastanud.

ja iga jumala kord kui tal tuleb selline õnnis naeratus, tähendab see seda, et ta jätab mulle mähkmetesse ühe või lausa  mitu üllatust!