üle pika aja sain ka blogi postitusega hakkama

Ma isegi ei jõua enam kokku lugeda kordi, kus ma olen mõelnud, et \” täna ma blogin\” või olen juba alustanud kirjutamisega, aga lõpetada pole veel kordagi suutnud Alati on midagi vahele tulnud, mitmeid kordi olen ma poole jutu pealt blogi akna kinnigi pannud,heal juhul olen salvestanud ka \”mustandina\”, mõeleds, et õhtul kirjutan edasi. Sittagi.

Tegelikult on vahepeal ka midagi juhtunud. See on päris tore, sest tavaliselt ei juhtu midagi, üldjuhul. Elame vaikselt oma igapäevast elu. Minu päeva tipphetkedeks on osutunud see, kui saan alevisse poodi minna, ja see ongi kõik. Üks päev käisime ka arsti juures.

Paulile tekkisid mõni aeg punnid kehale ja kõhule. Erialaarst soovitas igaksjuhuks vahetada d-vitamiini ning jätkupiimasegu, aga punnid ei taandunud. Tee, mis tahad. Hirmuga mõtlesin juba oma toidumenüü välja vahetamisele. Kujutasin vaimusilmas ette .kuidas ma iga päev ainult tatart järan ja pean jooma kohvi ilma kooreta. Sammuti guugedasin end lolliks, arvates et tegu on mingisuguse allergiaga. Netist ei leidnud ma midagi, mis oleks vastanud konkreetsetele täpikestele.Seega olime sunnitud perearsti külastama ja selgus, et tegemist on lihtlabaste higipunnidega. Tuleb välja, et härra Paulile(nagu perearst armastab teda kutsuda) meeldib jahedus ja ma võin öised kinnimähkimised sootuks ära unustada. Üldse ma ei tohi talle midagi liigset selga ajada. Nüüd magab ta öösel ainult mähkmega.

Rääkides mähkmedest, siis tuli mulle meelde, et lubasin suure suuga hakata korduvkasutatavaid mähkmeid kasutama. Ma mingi aeg ka kasutasin, siis kui Paul oli inimene ja ta ei hoidnud meid öö läbi üleval. Ma reaalselt ei jaksanud enam  mähkmemajandusega tegeleda. Hommikul ärgates olin ma nagu zombi, tegelikult olen enamus päevast selline. Eriti viimased päevad on olnud kõige kohutavamad, ma olen päris mitu korda tahtnud lihtsalt alla anda ja majast välja joosta. Jättes röökiva lapse isa hoolde.Üks öö magas eriti halvasti ja siis otsustas ta meid üleval hoida kella kahest kella viieni hommikul( enne seda ärkas ta iga tunni tagant). Ma ei liialda, kui ütlen, et enamus ajast ta lihtsalt röökis, vahet pidamata.Isegi siis kui tal enam häält välja ei tulnud. See on selline hetk, kus pilt on,aga heli pole!

Ma tõesti loodan, et koolikutel saavad Paulist siiber ja nad jätavad ta maha, ega tule enam kunagi tagasi. Valus hakkab juba last vaadata:( Vahel tahaksin ta kogu valu endale võtta, et vähemalt keegi saaks meist natukenegi magada.

Katsikuid sai ka ära peetud, lapsele toodi igast nänni ning mina sain seltskonda nautida. Pauli teine vanaema jõudis ka külla. Mind tegi  ta tulek vägagi rõõmsaks. See oli üks väheseid päevi, kus sain ka natukenegi vaheldust. Sain rahulikult kohvi juua. Ma enam ei teagi, mida tähendab kohvi nautimine.

Samal öösel vaevasid Pauli jälle koolikud ja mu selg valutas nii väga, et nutsin lausa valust. Ma ei suutnud teda isegi hälli panna, rääkimata kussutamisest või siis voodis külje keeramisest. Siis tuli mu ema mulle appi, võttis ohjad enda kätte, mina tegin samal ajal talle süüa ning hendrik istus abitult eemal. Söötis ning kussutas ise last ning käskis mul natukenegi magada. Ma tõesti tahaksin, et selliseid päevi/öid oleks tunduvalt rohkem. Abistavad käed on alati nii soojad.

Nüüd peangi lõpetama. Enne Pauli ärkamist pean jõudma asju veel teha:)

Ps. sain endale parema kaamera, seega saan hakata paulist ka mingeid normaalseid pilte üles panema. Kaua te ikka neid udukogusi vaatate.

Selle kassi tõi meile mu ema Lääne-Virumaalt. Algselt oli tal mitu nime. Nüüd on jäänud vaid üks nimi. Nublu. ( temast on saanud pauli suurim fänn ja uskuge, Luna kardab väikest Pauli)

Siin ta tuli just õuest. Ta magab meil päeval nüüd vankriga õues. Muud moodi ta ei maga enam hästi