Mul on  tunne, et teen blogiga varsti lõpparve. Sest praegult pole mul üldse enam  aega, ja kui mul ongi aega,siis pole tahtmist või viitsimist. Ning õhtuti olen ma päris läbi omadega. Ma arvan seda, kui ma elaksin kahetoalises korteris, oleks mul rohkem aega olla ja tsillida, aga kuna me elame talus, siis tahestahtmata on vaja kogu aeg midagi teha.

a, käisime siis kolmapäeval Tartus. Ma endiselt jumaldan seda linna ja ma tunnen sellest ikka  sitaks puudust:( Õnneks saime olla kauem kui tavaliselt.Esimese asjana käisime läbi mu sugulase juurest, sest pauli oli vaja ju toita ning muidugi tahtsime teda kui ta tema poega näha. Viimane kord kui me teda nägime, siis ta roomas ja ilastas. Nüüd käib ringi ja möigrab nagu tõsine eesti mees. Enamuse ajast me Hendrikuga ainult naersime.

poisid olid kuidagi ühtemoodi rohelised

Pärast seda suundusime kesklinna, hüppasime läbi kaltsust ning soetasin kiiruga paar hilpu. Sest \”vaba\” aeg hakkas otsa saama. Pidime tunni aja sees saama kokku  päris mitme inimesega. Tegelikult läks meil päris hästi:  linnas saime kokku ühe inimesega, siis suundusime kambaga teise inimese juurde ning sealt omakorda läksime me kolmanda inimese juurde, kus ootas ees juba neljas inimhing, keda me näha planeerisime. Noh, mitu kärbest ühe hoobiga,ütleks mina. Jõime kohvi ja tsillisime pauliga. Kallid sõbrad, ma tunnen teist väga suurt puudust!

Peale seda pidime võtma suuna lastehaigla poole. Ma loodan, et see oli ka viimane kord. Pauli ainus neer oli täpselt sama suur kui see oli 22 oktoobril, kus tehti ühel päeval mitu ultraheli. Arsti kabinetist väljudes, ei teadnud me, kas see oli halb või hea asi. Nüüd ma ootangi erialaarsti meili, teada saada seda, kas teda veel jälgitakse või mitte.

Me ei saanud Tartust kaasa üksneis häid emotsioone, vaid ka ühe ränga kõhuviiruse. Algselt niitis see mind maha. Oksendasin kaks ööpäeva. Isegi vesi tuli koheselt välja. Ma polnud elus kunagi nii palju oksendanud. Mingi hetk piisas vaid suu lahti tegemisest, okse tuli nagu purskkaevust. Kui minul hakkas parem, jäi paul viirusesse. ÕNNELS möödus tal see üsna leebelt, oksendas küll alguses,põhja lõi ka lahti( loe: sitt haises ikka õõvastavalt) ning ta oli sunnitud kaks päeva kummelitee ja smecta segu jooma. Aga see toimis.

Seda ka veel, et olime kaks päeva ilma vooluta. Kui see alguses läks ära, olime kindalad et tuleb peagi tagasi, aga see kord läks teisiti.

Näiteks seda konkreetset blogi sissekannet kirjutasin ma koguni kolm päeva. alati pidin ma pooleli jätma

jällekirjutamiseni.