Ja nii see kaobki

Ma ei uskunud, et nii juhtub, aga näe, juhtus. Ma olen alati teadnud, et vahemaad panevad sõpruse tugevasti proovile ja ma olin täiesti arvestanud sellega, aga siiski, ma ei mõista,kuidas?

Varem polnud ma sellise asjaga kokku puutunud. Võib-olla olen osanud valida õigeid sõpru, sest alati kui me taaskohtume, tundub nagu aeg oleks peatatud ja jätkasime sealt, kust meil pooleli jäi. Ja see on nii kuramuse lahe, sest alati on olnud nii paljudest asjadest  rääkida. Kui ausalt tunnistada, siis ma igatsen taga tunde kestavaid vestlusi, mis toimusid eriti öisel ajal.

Äsja oli juhus, kui nägin oma sõpra ja meil polnud millestki rääkida. Rääkisime ainult pinnapealselt, ning mul ei tekkinud seoses temaga mitte ühtegi kuramuse emotsiooni. Mul polnud teda isegi rõõm mitte näha.

Muidugi oleme me kõik muutunud, võib-olla mina kõige rohkem. Kui ma varem olin selline vaba hing,tegin seda,mida ma tahtsin, hääletasin sinna,kuhu tuli tuju ,aga nüüd olen ma kodus istuv noor ema, kes räägib oma lapsest iga minut.

Tegelikult hääletamist igatsen ikka väga. Sest varem polnud mul probleemi hääletada ühest Eesti otsast teise Eesti otsa, mul ei olnud kohustusi ja kui oligi, sain kõigega hakkama.Mäletan oma esimest hääletamisekogemust. See oli umbes seitse aastat tagasi või rohkemgi veel.Mingi aeg ma ainult häälega ringi liikusin,nii suvel kui ka talvel.

Seoses sellega tuleb meelde, kui väga ma Nöpsut taga igatsen. Ta on küll elanud aastaid välismaal, me räägime küll harva ja näeme heal juhul korra aastas KUI seadgi, aga siiski, ta on minu teine pool. Siit ka üks pilt, tehtud Rootsis, aga sel hetkel vandusime igavest armastust teineteise vastu.

Aga teile mu sõbrad, kes te olete mul olemas, soovin teid tänada ja õelda, et mul on teiega vedanud! Ja tulge ikka külla!!!