kõike peab tegema

Täna oli siis see päev, mil ma loopisin esimest korda elus sõnnikut. Ma ei mäleta, et oleksin varem seda teinud.Võin ka eksida,ma lihtsalt ei mäleta, sest väiksena sai laudas väga palju aega veedetud.Kindlasti sõin kunagi ka  kitsepabulaid. Samas, mida ei mäleta, seda pole olnud.Nüüdsest hakkame koos Hendrikuga välja loopima, saab kiiremini ja eks see ole mingismõttes ka natukene romantiline. Ma küll ei tea, kust otsast, aga ma usun, et mingist otsast ikka on.

Pean tõdema, et mulle kohutavalt meeldivad maatööd. Eelmine aasta üritasin ka nii palju kui võimalik väljas eksisteerida. Kuigi päikesega hakkas mul alati paha ja lõpuks hakkas ka kõht segama. Ma mäletan,kuidas ma reaalselt kartulivagude vahel roomasin,kõht mööda maad lohisedes. Teisisõnu, tegin nii palju kui jõudsin. Rasedust ma küll ettekäändeks ei toonud, sest kui on vaja teha, siis on vaja teha. Nii lihtne ongi

Ei saa ilma Paulita:

Paul on ka olnud täna päris tubli laps. Jäi lõpuks iseseisvalt magama. Ma varem pidin ta ikka tekkide sisse mähkima, aga täna piisas sellest,kui andsin talle paar mänguasja kätte ja jätsin ta üksi tillerdama. Enne seda proovisime ka muidugi tavalist meetodit. Magama panin ta pool üksteist, aga reaalselt jäi magama kell veerand üks.

Lõpuks magas ta niimoodi