Mul on kahju, et olen oma  blogi unarusse jätnud. Mul lihtsalt ei ole selleks enam üldse aega. Varem kui olin oma asjadega ajahädas, nüüdseks olen ma nendesse lausa uppunud. Mul on tunne, et teha oleks veel nii palju, kuigi kõige tähtsamad asjad oleks nagu paigas. Ma toonitan sõna OLEKS!

Aga ma olen kuidagi palju õnnelikum. Mitte et ma oleksin ennem olnud väga kurb ja õnnetu,lihtsalt, kõik asjad on kuidagi paika loksumas. Ja ma olen meeletult tänulik meie sõpradele. Te ausalt ka ei tea, kui palju tähendab teie toetus või lihtsalt see, et leiate aega meid vaatamas käia. Eile tõdesin veel ka seda, et vahet pole, kui palju aega on möödunud, sõbrad jäävad ikkagi sõpradeks. Ja kõige lihtsamana näiv telefoni kõne võib tuua naeratuse terveks päevaks.

Ma armastan teid!

Ps! Selle nädala jooksul peaksime me sõrmused kätte saama. Arvake ära, kas ma olen kärsitu või mitte.