Ma pole olnud aastaid eriline alkoholisõber, üldiselt mulle ei meeldi eriti juua. Mõni kord olen võtnud moe pärast paar lonksu. Viimati olin väga purjus Tartus elades. Enne sinna kolimist olin ma praktiliselt täiskarsklane, aga mingit moodi suutsin põdeda ma seal linnas oma elu esimest ja viimast pohmakat. Loodetavasti.
Tulles tagasi joomise juurde, siis võin õelda, et eile jäin ma jälle üli kiiresti purju. See oli juba teine kord sellel kuul. Esimesel korral tekkis mul lambist veiniisu,läksime siis poodi ja soetasin endale kõige odava peedi. Lõpuni ma seda siiski juua ei suutnud. Ma õnneks olen alati tunnetanud oma piire. Ja eile, me jõime kolme peale ära kaks vahuveini. Mida iseenesest ei olnud eriti palju, aga mulle sellest täitsa piisas. Keel oli pehme, pea sumises..Noh, teate ju küll, kuidas purjus olla on. Hendrik kunagi mainis,et olen purjus peaga veel naljakam kui kainelt. Ma vist peaksin seda kui komplimenti võtma.
Mitte et ma tahaks nüüd uhkustada, aga alkohol võttis natukene pingeid vähemaks. Ma olen niigi omadega ummikus, paljud asjad on veel tegemata, tööl on pingeline ja üleüldse, ma tundsin,et vajan kasvõi hetkeks nendest mõtetest puhkust. Ja see aitas.
ps. sain täna sõrmused kätte!!!!!