Paul on nüüdseks 8 kuune ja 3 päeva vanune poisiklutt. Ma ikka imestan, kui kiiresti see aeg ikka lendab. Endalgi on tunne, nagu oleks äsja sündinud. ja vaadates riideid, mis talle ammu ilma väikseks on jäänud, isegi need annavad märku, et tegemist on ühe suure ja pika maamehega. Mõõte ja kaalu ei tea, sest arstil käime me harva. Kord olen mina tööl, kord pole autot, noh, teate ju küll. Ainuke neer on olnud ka senimaani väga tubli. Sülitan nüüd kolm korda üle õla, sest ma iial ei tahaks, et see hakkaks talle muret valmistama.
Paul roomab juba umbes pea kaks kuud, tegelikult ma isegi ei mäleta, millal täpselt ta roomama hakkas. Tundub jällegi, nagu oleks ta seda terve oma elu teinud. Käputama pole veel hakanud, kuigi ta üritab seda päris tihti ja mitu mitu korda päevas. Ühel heal päeval saab ka sellega hakkama! Kuhu ta pääseb, eks?!
Istukile ta veel end ei aja. Voodi najale püsti aga küll. Üldiselt talle meeldibki end tugede najal püsti vinnata, ja kui enam ei jaksa end hoida, hakkab ta jorisema ning ei oska enam nö. alla tulla.
Ühel lambi päeval hakkas ta oma pead raputama. Alguses pakkus see meile väga nalja, sest kui ta raputab/keerutab, on ta veel tuhat korda naljakam. Nii see meie lõbustamine käibki- tema raputab, meie naerame.
Hammastega on nagu on. Nüüdseks on tal kolm hammast. Esimene tuli kiiresti ja valutult, teine tegi kaks kuud talle haiget ja nüüd kolmas- tundub,et see on veel valusam. Kuigi hammas on juba lõikunud,aga endiselt on ige nii paistes. Eile üritasin teda magama saada, hakkas läbi une nutma, nuttis pisarateni, endal silmad kinni ja ma tundsin end abitult. Sest neid siirupeid ega samuseid geele ei saa ka nii tihti talle manustada.
Üldiselt ta on siiski üks rõõmus laps,aga kui teda miski vaevab, annab ta meile sellest aegsasti teada. Ta võiks joriseda päevi.
Pilte ma lisama ei hakka, sest üks lauaarvuti ei tunne usb ära. Selleks peaksin hakkama kaste vahetama ja tuhat erinevat juhet ümber panema. Pean mainima, et see on sitaks tüütu tegevus.