Ma olen hakanud oma isast puudust tundma. See käib mul täitsa hooti. Mõni aeg tagasi nägin teda igapäevaselt unes, kas naeratamas või murelikult vaatamas. Eriti siis, kui oli võtnud oma südame asjaks tema päranduse aka elamumaa erastamise. Kuna selle peale on kulunud pea viisteist aastat, siis kujutage ette seda stressi, mis nende aastatega kogunenud on. Mingil hetkel olin täiesti madalseisus, ma olin alla andmas, sest üksi ma nendega sõdida ei jõudnud. Ehk siis mu isa naise uue mehe poja perega. Kes süüdimatult seal siiani tegutseb.Ma usun,et eks neil olid omad põhjused, miks nad nii on käitunud kõik need aastad. Loodan,et kui mitte mina, siis karma maksab neile ikkagi kunagi kätte.
Kuna eelmine aasta olin ma rase,ning nad suutsid mind herneks vihastada, võtsin ma kätte ja hakkasin asju ajama. helistasin valda, pidasin nõu notariga, suhtlesin kohaliku politseiga ja lõpuks sain ma asjad nii kaugele-et nad olid koos minuga nõus erastama. Me suhtlesime nii meili kui ta telefonitsi. Mingil hetkel tahtsid,et ma loobuksin oma poolest pärandusest, ning nad ostaksid mu käest võileivahinna eest ära. Ei teadnud, kas nutta või naerda
Aga nüüdseks on jõudnud asjad nii kaugele,et mai kuus käisime me Lääne-Viru Maavalitsuses, kirjutasime alla erinevatele dokumentidele ning hakkasime erastama. Enne seda tellisime muidugi maamõttjad peale. Ning paari päeva eest tuli mulle ametlik kiri, kus seisab,et kinnistustoimik on registrisse kantud. Nüüd tuleb veel natukene KeskonnaMinisteeriumiga suhelda, ning kui läheb õnneks, saame sellest maast teha kaks eraldi kinnistut. Hetkel on meil kaasomandis. Ja teate-kaasomand sakib täiega!
Tagasi siis mu isa juurde. Ma olen kindel,et ta on mind kõik need aastad jälginud. Kas siis taevast või kuskilt universiumist. Etterutates ütlen,et mina usun elu teispoolsusesse. Ma tahan seda uskuda, sest see on ainuke lohutus. Ma usun,et ta ei leia enne rahu, kui asjad korda saavad. Võtku see oma viisteist aastat või rohkemgi veel.
Südamest loodan,et härra Paul Herbert pärib talt midagi. Kasvõi mu isa kuldsed käed. Ta oli tõeliselt kultsete kätega mees. Kuigi ma ise enam eriti ei mäleta, aga tean jutte, ning nägin maja,mida ta nokitses. Tegelikult tahaksin ma temast rohkem mäletada,ma mäletan tema nägu, ma mäletan meie kalalkäimisi ja metsas seiklemisi, ning kuidas ta praadis praekartuleid, aga ma ei mäleta ta häält. Te ei kujuta ette, kui väga ma tema häält mäletada tahaksin. Selliseid väiksed asjad
Teate, mis mul kõige esimesena meelde tuleb, kui ma oma isa peale mõtlen?. Surnud inimese lõhn.
Ja mu isa oli ka ainukeseks põhjuseks, miks ma oma perekonnanime alles tahtsin jätta. Mulle tundus, nagu ma loobuksin ka temast, kui ma oleksin loobunud oma perekonnanimest. Ma luban,et kannan igavesti teda endaga kaasas!