Ma olen hakanud oma isast puudust tundma. See käib mul täitsa hooti. Mõni aeg tagasi nägin teda igapäevaselt unes, kas naeratamas või murelikult vaatamas. Eriti siis, kui oli võtnud oma südame asjaks tema päranduse aka elamumaa erastamise. Kuna selle peale on kulunud pea viisteist aastat, siis kujutage ette seda stressi, mis nende aastatega kogunenud on. Mingil hetkel olin täiesti madalseisus, ma olin alla andmas, sest üksi ma nendega sõdida ei jõudnud. Ehk siis mu isa naise uue mehe poja perega. Kes süüdimatult seal siiani tegutseb.Ma usun,et eks neil olid omad põhjused, miks nad nii on käitunud kõik need aastad. Loodan,et kui mitte mina, siis karma maksab neile ikkagi kunagi kätte.