Minu paljajalu käimise lugu

Ma isegi täpselt ei mäleta, millal ma esimest korda paljajalu käima hakkasin. Julgen arvata, et see juhtus tubli 6-7 aastat tagasi. Aga ma mäletan seda, kuidas ma Meritiga Hella Hundi parki igapäevaselt külastasime. Paljajalu ning ühe või koguni kahe pudeli veiniga. See oli üks kuradima ilus ja mõnus aeg. Südamest loodan, et tuleb aeg, mil me saame seda korrata. Eks, Merit?

Umbes sellel ajal käiski mul peast mingi plõks läbi ning otsustasin suviti paljajalu käima hakata. Ma ei tassinud isegi enam moe pärast jalanõusi kaasas. Vahel tegin ka seda nalja, sest inimesed aina pärisid ja pärisid. Ning ma olin tüdinenud vastamisest.

Ütleme ausalt, osad vaatasid mind kui sitt oleks tänavale lastud. Või siis vaatasid mulle järele, või sosistasid oma kaasinimestega.Mõned olid nii jultunud ja näitasid mulle näpuga. Aga mind see eriti ei kottinud, sest kui mulle meeldib ning mul on nii hea, siis teised sõitku aga seenele ja heaga!

Ilmselt Tartus hakkasin ma igapäevaselt käima paljajalu. Maist kuni Septembrini, mõni kord ka varem, olenes kõik ilmadest. Mõni kord, kuid harva, olid mul ka jalanõud kaasas. Tartlasi see nii väga ei kottinud, sain isegi mõnede naeratuste osaliseks, kuid oli ka neid, kes nägid seda harva ning ei jõudnud ära imestada. Üldiselt penskarid vaatasid ja kommenteerisid omavahel. Ja iga jumala kord, pakkus mulle see nalja, sest see oli neile nagu esimese maailma probleem. Mida rohkem penskareid- seda suuremad olid silmad!

Peale seda olengi käinud kogu aeg paljajalu. Isegi jalanõusi ei võta enam kaasa. Isegi mitte pikematele rännakutele.

Täna passisin ma kuskil Hinsa bussipeatuses ja kirusin autojuhte, et nad mind peale ei suvatsenud võtta. Enda rahustamiseks tegin ka paar pilti.