Ma tunnen end maailma õnnelikuma emana. Päriselt. Mulle tundub,et armastan oma poega iga päevaga aina rohkem.On üldse võimalik rohkem armastada? Võib-olla mitte. Ilmselt emaarmastus ongi piiritu.
Ja Paul Herbertist on saamas maailma rõõmsam laps. Ma ei mäletagi enam seda röökivat beebit, kellele ei sobinud mitte kui midagi.Päevast päeva on Paulikene rõõmus, teeb nalja ja naerab oma oletavate naljade üle.
Tänu sellele,oleme ka meie hoopis palju rõõmsamad lapsevanemad. See on nii nii nauditav.