Te ei kujuta ette, kui õnnelikuks teeb mind mu ratta olemasolu. Kui ma nüüd suudaks iga päeva leida motivatsiooni sõita alevisse ja tagasi, oleks elu täitsa ilus.
Kahe päevaga olen sõitnud kokku üle 22km. Mida on minu jaoks päris palju, arvestades mu seisundit. Täna hommikuks oli perse küll väga valus,aga see ei takistand mind uuesti sadulasse istumast!Oigasin küll esimesed kilomeetrit.Mu sadul pole ka teab kui mugav.
See on ka ainuke aeg,mil saan rahu ja vaikust. Kuulata muusikat ja nautida ilma.
Tavaliselt kui käisin kõndimas või jooksmas, kadus mul motivatsioon nädalaga.Vist.Rattaga on vist teine lugu.Nüüd pean teda veidi putitama hakkama,sest juba eile oli mul tunne,et see laguneb koost. Kuigi ei lagunenud, aga hirm puges küll nahavahele.